Märgised, märgised, märgised


Et märgiste ja teavitamise teema on segane, tuli välja ka tänasest Keskkonnaministeeriumi poolt kokkukutsutud ökomärgiste ümarlauast.
Kõik on suhteliselt lihtne, kuni jääme ühe konkreetse märgise juurde. Näiteks Euroopa Ühenduse ökomärgis, pilt all.

On märgis, on regulatsioonid, on tooted. ISO-l põhinev, nn esimese klassi ökomärgis. Lähiaegadel saab ka esimene eestimaine toode selle märgise. Väga suurepärane.
Aga selle viimase sündmuse puhul peaks teavitama. Hea küll, meediakanalid on olemas. Aga ikka tulevad kusagilt läbi sõnad, nagu “voldik” ja “brošüür”. Ja see on koht, kus minul lööb juhtme kokku. See on teavitamise moodus, mida ma ei pea küll keskkonnasõbralikuks. Kasutegur ilmselt mingisugune on isegi, aga ma pakun, et siiski suhteliselt väike ning keskkonnakahju selliste trükistega on suurem kui saadud kasu.
Ütleme nii, et isegi minul, kui märgistest keskmiselt teadlikumal inimesel, on need erinevad voldikud mõttes segamini. Miks see peaks parem olema mingil suvalisel tarbijal? Lõpuks jääb talle ikka meelde, et koos olid mingid märgised, aga mida miski näitas, seda ikka mitte.

Millest tulenevad ka märgiste segasuse probleemid. Ma väidan, et märgiseid on kaugelt liiga palju. Keskmine tarbija ei tee nagunii vahet, mis näitab, et toode on öko või mahe; või et mis on kvaliteedimärgis, või et mis on niisama reklaam, mis näeb välja nagu märgis, või et mis on pakendimärgis ja nii edasi ja edasi.
Ning mingit ühest ja lihtsat lahendust ma ei näe.

Igal juhul sain ma veidi mõtlemisainet, järgnevate kampaaniate tarbeks. Kuigi – mida sügavamale minna, seda keerulisemaks läheb.

fleur.gif

Advertisements
%d bloggers like this: