uuselamurajoon ei olegi lahendus


Loen juba mitmendat päeva (sest pole palju aega) uuringut “Tallinna ja ümbritsevate omavalitsuste koostöövõimalused ja perspektiivid valglinnastumise kontekstis”. Lühikese tutvustuse leiab siit.

Igal juhul tuleb uuringust välja see, mida ma olen isegi arvanud: valglinnastumine ei ole lahendus. Lahendus millelelgi. Jah, lastel on oma muru, kus mängida, meil on oma muru, kus grillida – aga edasi? Valglinnastumine hävitab seda loodust, kuhu me oma meelest just kolime. Eesti oludes on tavaliselt uusasumites puudulik transport ja infrastruktuur üldse. Reaalselt oleme suure osa oma päevast transpordiühikuks, tekitades seega lisaks reostusele ka ummikuid. Unustame selle juures aja kui ressursi.
Lisaks pinge: mis juhtub, kui ma kaotan töö ja sissetulekud langevad? Laen tahab maksmist, autod samuti. Sest ilma auto(de)ta seal juba ei ela. Meil ei ole kergeid elektrironge ega harjumust rongijaama jalgrattaga sõita. Ka linnasisene ühistransport vajaks arendamist.

Ma tean mõnda inimest, kes on veendunud, et kui laps hakkab kooli käima, peab ta linna tagasi kolima. Sest muidu ei mängi välja. Samal teemal on kirjutatud ka Postimehes. Oluline ongi paika panna oma harjumused ja vajadused ja siis mõelda, kas see helesinine unistus oma maja järele on ikka nii mõistlik?

Mitte et ma ise ei tahaks linnast välja kolida. Tahan ja kunagi kolin ka. Aga siis, kui olen leidnud lahenduse, et ma ei pea linna sattuma rohkem kui paar korda nädalas ning lapsele vajalikud asutused on samuti kusagil nö haardeulatuses olemas. Ning eelistatult ka rongiliiklus.
Seni olen rahul oma linnakorteriga, kust saan ühistranspordiga kesklinna 25 minutiga ning kust ka meri ja rand ei ole kaugel 🙂

Advertisements

2 kommentaari so far

  1. 1

    Krista said,

    Lisaks uuselamurajoonidele on ju ka vanemaid asulaid:) Mul elavad vanemad ühes alevikus, 40 km kaugusel Tallinnast. Kohapeal töötavad, on parasjagu viisakas pood (mitte autolavka), oli ka postkontor ning isegi minu teada söökla. Juuksur, arst jm vajalik lähedal suuremas asulas. Asula lähedal suur park ja muidu mõnus loodus (paar suve tagasi nägin sealkandis isegi mägraperekonda!). Noortele peredele sobivalt lasteaed (mitte ülearu pungil, aga mitte ka päris tühi), algkool ja lähialevis keskkoolgi olemas. Ja kord nädalas käivad Tallinnas supermarketist söögikraami ostmas (ja sellest tekivadki need müüdid “eestlastel on ka praegusel ajal raha laialt käes, poe kõigil kärud süüa täis”:p). Teatris-kontserdil käivad ka aeg-ajalt, kinofännid täiesti arusaadavatel põhjustel ei ole – ei ole probleemi, et kultuuristki ilma jäävad. Ühesõnaga, paras “sisseelatud” paigake.
    Minu arust selline variant on igati mõnusam kui mingi uuselamurajoon, mis näiliselt asub küll linna ligidal (nt 10-15 km pealinnast), aga oma väljaarendamata lahenduses muudab elu päris tülgastavaks. Kurb, kui inimesed peavad suure osa päevast ummikutes elama:(

  2. 2

    Enda said,

    Krista, just, selline väljakujunenud asum, kus on vajalik infrastruktuur olemas, on kindlasti parem lahendus. Muidugi siis, kui ei pea iga päev linnas tööl käima (aga infrastruktuur ise loob töökohti) või saab seda teha ühistransaga (mis pole paljudele nii mugav jällegi).


Comment RSS

Kommenteerimine on suletud.

%d bloggers like this: