Tänasel blogimaastikul leidsin sellise sissekande, mis kiidab puidust ühekordseid piknikunõusid.
Olen ka ise neid nõusid poes näinud ning esimesel minutil suutsin vaimustuda, et järgmisel kohe nördinult maha jahtuda. See on täpselt selline võltsroheline, rohepesu valdkonda puutuv teema, minu meelest.
Pealtnäha on kena: pole raisatud fosiilkütuseid (puud taastuvad ju aja mõttes väga kiirelt), nõude põletamine on ohutu (ei paiska õhku mingeid tundmatuid kemikaale) ning kui ei põleta, siis lagunevad mingi aja jooksul ise. Ma pole muidugi uurinud, kui naturaalsed need on ehk siis kas on millegagi töödeldud ka.
Aga: kui kogu maailm tahaks kasutada puidust piknikunõusid, siis kui palju puitu selleks kulub?
Ehk siis umbes sama küsimus nagu biokütuste puhul. Pealtnäha roheline, aga tegelikult ainult ajutine lahendus vähestele inimestele.
Minu meelest on korduvkasutatuav korralikust plastmassist piknikunõu igal juhul loodussõbralikum kui ükskõik milline ühekordne. Muidugi köögikapist võetud tavalised taldrikud-kahvlid-noad ka, aga plastmass on veidi kergem tassida.
Kuigi muidugi võib nüüd hakata vaidlema nõude pesemiseks kuluva veekoguse üle. Aga ma usun, et iga ühekorde nõu tootmisel kasutatakse ka vett piisavalt.
🙂
Enda keskkonnamõtteid 