Kuigi mul on siin olnud hullumeelselt kiire, meeldib mulle see, mida ma teen 🙂
Ma mäletan, kui see projektijuhi töökuulutus listi tuli, siis ma helistasin kas samal või järgmisel päeval. Aga CV ja avalduse saatsin vist küll päris viimasel hetkel. Postiivselt üllatunud olin ka, kui ma valituks osutusin.
Sügisest saati on olnud igasugu aegu ja vahel olen end üsna ebakindlalt tundnud. Või siis näinud, et mu mõtted takerduvad etteantud eelarve taha. Palju asju selgub alles töö käigus ja mitme kitsaskoha peale ei osanud ma ette mõelda.
Aga ma hakkasin ka pihta väga vähesest. Polnud ju kedagi, kes oleks otseselt juhendanud või töö üle andnud. On olnud inimesed, kes on jaganud seda, mida nad oskavad-teavad jagada ning on vanad materjalid, mis on mulle üle antud. Aga suur osa know-how‘st on ikka ise tulnud välja nuputada. Kõike ei saagi keegi õpetada.
Samas on mingid asjad, mida ma võiksin teha, milledele oleks ilmselt olemas ka keegi, kes juhendaks – aga mida ma ei tee. Pean selle üle järgi mõtlema ja ilmselt mingi hetk teemaks võtma.
Muidugi sellistel aegadel, nagu praegu, on hea, et ma ei tee rohkem kui ma teen. Aga, nagu ma tean, suudan ma ikkagi organiseerida nii, et lõpuks on kõik tehtud ja üsna korralikult.
Ja siis on hea meel muidugi.
Kuigi ma oleksin ebaaus, kui ma läheksin mööda inimestest, kes mind toetavad ja aitavad. Olgu siis selleks meie juhatuse liikmed või vahvad vabatahtlikud. Tänu viimastele oleme avastanud poelettidelt palju uusi ja huvitavaid ökokaupu.
Ja ma olen tõsiselt rahul ikkagi. Isegi kui kõik pole just nii, nagu ma oleksin tahtnud.
Enda keskkonnamõtteid 